esmaspäev.

jah, on tõesti esmaspäev täna. miks ka mitte? pärast pühapäeva ikka tuleb ja siis tuleb minna tööle ja olla asjalik ja. noh, neil, kes käivad. teinekord tahaks ise ka. kasvõi kooli, no kasvõi kooli. Pesukaru arvab, et ma olen nõndamoodi raisatud. mina ei arva, igasugused koolid igasuguseid matse ei riku ja teada saab nagunii ainult neid asju, mida teada saada tahta. kõik ülejäänu on puhas formaalsus. see ei tähenda loomulikult, et ma minna ei tahaks. võib-olla ma neljandal korral teen midagi teistmoodi :D näiteks ladina keele eksami või üldkeeleteaduse oma. siis viiendal korral pole neid vaja enam teha.
nii. Elukas näitab üles suuremat iseseisvust. see on täitsa rõõmustav uudis.
ja nüüd kohekohe peame kolima. uskuge või mitte, ma kolin samasse majja, kus ma elasin varem. nagu kõige varem. ainult mitte teisele korrusele, vaid kolmandale. korter pole enam kolm, korter on kuus.
ma olen igasuguste komade panemise suhtes nii ebakindlaks muutunud, et õudne lihtsalt, ei tea, kuhu panna ja kuhu mitte panna, siis ma tavaliselt teen laused teistmoodi ja tunnen ennast sealjuures tobedalt.
aga muidu on ilus küll, kui ma vaatan aknast välja ja näen, et aiamaad on valged ja ilmselt külmad ka.
ja akna vahelt puhub natuke tuult sisse.
ja ma ei tahaks nii laisk olla või siis tahaks vähemalt õppida nautima oma laiskust, süütundeta.

no mis sa siis karjud, kui ise tegid?

jõulud said siis jälle mööda, olid teistmoodi, eelmised jõulud on olnud nii rahulikud, ma nüüd tean. mul see jõul ei lähe kunagi meelest. kui mõtlen, siis on kõikidest kahju.
ma olen hakanud muretsema rohkem, kui varem ja see tekitab minus stressi. mis teeb mu kurjaks, mis mulle ei meeldi, mul on ennast raske tagasi hoida. aga mis mulle muret teeb on see, et ma näen liiga vähe oma sõbereid-kullakesi. aga see pole nagunii päris kõik.
fffffffffuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuufffffuuuuuuuuuuuuuuu.

teed. mis teed? kummeli.

november, jah, on omadega nii kaugele jõudnud, et hakkab juba detsembrit ette viskama. ja kui nii juba on, siis on täiesti arusaadav ka, miks aeg nõnda tigusammul venima on hakanud ja samal ajal kappama nagu, no mis, hobune ikka. või siis eesel. sest ka eeslid võivad väga kiired olla.
oma privaatžurnaali pole ma kirjutanud peaaegu sama kaua, kui sellesse siin, mis algas eksmatrikuleerimisega. täpsustan- eksmatrikuleerumisega.
ma nüüd nostalgitsen ja .. jeebus, kui kaua sellest möödas on. sinises juhtus asju. aga sinist ju pole enam. nüüd on hoopis mingid eri jupid, ka värvilised, aga täitsa kaugel teineteisest ja üldse on kõik teistmoodi. selle ma võin endale mantraks võtta. üldse on kõik teistmoodi, alati ja muutumatult, teistmoodi.
mis on ju tegelikult hea, annab võimaluse olla nostalgiline ja mõnele annab võimaluse kirjutada elulooraamat. mina poetan niisama vaikselt ühe pisara või ka mitu. sügise puhul ju võib.
kõik need kohutavalt head luuletused, mis peas kohe tunglema hakkavad..
kui pillimehed olid juba kolmandat korda mänginud
ämblik vilistab
ma olen inimene
ma armastasin väga seda nukku
enam päikse kuldsest lõõsast
su tiibade mustad..
oo, nii võib ju lausa mõistuse kaotada.

vintsutan musta šokolaadi, mis must nagu öö. maru hea on küll. noh, sööma ju peab. meie kamin, mis on nii suur, et sinna saab püsti seista, ajab suitsu sisse. nüüd, kus meil on puid, mida sinna siise põlema panna.. just nüüd, kui õues on läinud niiskeks ja jahedaks ja toad on külmad ja rõsked ka. no ei ole rahul ju.
kui Pesukaru otsustas välja rännata, hakkasid kõik välja kaevama erinevaid juurikaid, et meelitada teda siia jääma. nüüd ei saa kuhugi poole liikuma enne, kui juurikad on üleni väljas ja kui näeb, kas nad on ka söödavad. aga mina näen ikkagi lund sellel talvel.

vesi on hea.

täna käisid meil üle pika aja külalised. riccardo vend ja tolle pruut. olid küll ainult paar tundi, aga tore oli ikkagi, rääkida juttu ja puha. Elukas läks magama kell 21 ja ikka magab. mina ilmselt lähen tipatapa voodi poole isegi õige pea. nüüdseks on mul juba krooniline uni vist peal :)

ja ma pean ikka ütlema sedasama, et üksi lobisemine siin pole võrdväärne olnud lobisemisega seal. saksamaal lobisemine oli jälle hoopis teine asi..

mulle ei meeldi, kui mingid tšikid mu lapse pilte kommenteerivad, sinna juurde südakesi topivad ja mu mehega flirdivad.
küllap ma olen armukade.

ma kohe kaeban kõigile ära! uskumatuid asju peab kuulma. mu kaasal on üks ääretult põnev mäng, mida ta mängib. nii põnev, et kui ma palusin tal mähkimislaua peal olevat elukat vaadata, kuni ma vannitoas olen, ta lausa ärritus ja imestas, kuidas küll teised emad hakkama saavad, kui neil mees on tööl. asi on hetkel ju selles, et ta ei ole tööl, miks ma siis peaksin üksi tegema kõike? kipubki juba olema tunne, et de iure oleme me lapsevanemad mõlemad, aga de facto olen peaaegu üksikema. muidugi välja arvatud juhud, kui elukas ei nuta.